Saaremaa poole sõites juhatab teeviit veidi enne Väinatammi algust kagu suunas, Muhu Linnuse maalinna juurde. Tee poolt lähenedes ei torka esialgu silma 19. saj. lõpul lammutustöödega tekitatud kahjustused; saari ühendava tammi ehituseks olevat siit võetud "400 kuubiksülda kive".

Maalinn on ehitatud tasasele maale. Kruusast, mullast ja suurematest raudkividest valle on algses kõrguses (ligi 8 m) säilinud linnuse loodenurgas. Üldplaanilt ovaalse maalinna välisläbimõõt põhja - lõuna suunas oli 110 m, ida - lääne suunas 100 m. Linnuse õue lääneosas on kaevuase.

Maalinna kirjeldades on Henrik oma Liivimaa kroonikas märkinud, et kivivallidele olid rajatud puukindlustused, linnuses endas paiknesid elamud. Puukindlustuste jälgi leidis siit ka J. B. Holzmayer enne linnuse lõhkumist. Tema kirjelduste järgi paiknenud üks väravakoht valli kirde -, teine merepoolsel küljel. Merepoolse sissekäigu juures olnud tollal nähtavad ka väravakindlustuste - puutonide kivialused.

1227. a. talvel võtsid Riia piiskop, ordu ja nende abiväed ette Saaremaa lõpliku alistamise katse. Jaanuari lõpul liikus üle merejää Muhu poole vaenuvägi. Sellest ja järgnevatest sündmustest loeme Henriku Liivimaa kroonika viimasest peatükist.

"Sõjavägi oli nimelt suur ja tugev, oli ligi kakskümmend tuhat meest, kes oma salgad korda seades, marssides eraldi oma lippudega ja oma hobuste ning sõidukitega mere jääd tümistades, tegid otsekui kõva äikese mürinat sõjariistade kokkutärisemisest ja sõidukite rappumisest ning kukkuvate ja end jälle püsti ajavate meeste ja hobuste liikumisest ja kärast siin ja seal jääl, mis oli sile kui klaas lõunatuultest ja vihmavetest, mis olid siis üle ujutanud ja pakasest, mis oli järgnenud. Ja suure vaevaga läksid nad üle mere, kuni nad lõpuks rõõmustades jõudsid Saaremaa randa."

Üheksandal päeval jõuti Muhu linnuse alla. Kuulnud vaenlase maaletulekust, olid ümberkaudsed elanikud kogunenud linnusesse, toonud kaasa hobused, kariloomad ja muu vara. "... pannes lootuse oma linnuse tugevusele ja rahu soovimata ja igasuguseid häbematusi rääkides, olid nad ära teeninud pigemini mahatapmise kui ristimise ," kirjutab kroonik linnusesolijaist.

Alguses üritati linnust vallutada tormijooksuga. "... Esmalt niisiis ründavad sakslased valli, loodavad ronida üles linnusesse, kuid lüüakse nende poolt tagasi, saavad vigastada kivide ja odade heidetest, mistõttu nad on sunnitud võitlema niihästi nõuga kui jõuga. Nad ehitavad masinaid, heidavad paterellidega nende paterellide vastu kive linnusesse, valmistavad sea, mille all nad kaevavad linnust, kuni jõuavad valli keskpaigani. Eemaldanud siis sea, panevad nad asemele tugeva puutorni; sellele ronivad üles vaprad relvastatud ammukütid, saates oma ammunooli, piike ja odasid saarlaste pihta kindlustusis. Nad paiskavad välja kive ja ammunooli nonde pihta". Tormijooks ebaõnnestus, kuus päeva suutsid linnusesolijad rünnakuid tagasi lüüa.

Muhulased kutsusid abi Saaremaalt, kuid see ei jõudnud kohale. 3. veebruaril 1227 "... ägenes varahommikul võitlus veelgi, nad lammutasid juba ka kõvera rauaga ehk raudkonksuga kindlustist, kiskudes sellest välja ükshaaval kõik kõige suuremad puud, mille varal kindlustis püsis, nii et mõningane osa kindlustisest tuli juba maani maha. Kristlaste vägi rõõmustab, nad karjuvad, paluvad jumalat.".
Kuid linnusesse pääsemine ei ole niisama lihtne, kaitsjad paneva vapralt vastu.
"Seda, kes esimesena üles ronib, surutakse paljude odalöökidega ja kivihoopidega, igatahes ainuüksi jumal hoidis teda vigastamata keset nii paljusid raevutsevaid vaenlasi. Sest kui ta üles ronib, tõukab vaenulik jõuk ta kohe tagasi,ja kui ta jälle ja veel mitu korda üles ronib, tõrjuvad vaenlased ta nii mitu korda tagasi, kui mitu korda ta püüab ülespoole ronida ...".

Kroonikul tuleb tunnistada, et " ... ülesronimine oli niisiis väga raske, sest mägi oli kõrge ning jäätunud ja kividest müür mäe otsas külmunud nagu jää, nii et jalga ei saanud kuskile toetada. Kuid mõned redelit mööda, mõned köit mööda, ennast kinni hoides... jõuavad nad üles ja suruvad igalt poolt põgenevatele vaenlastele selga.".

Jäänud on Muhu linnuse vallutamise viimane vaatus: "Nad tungivad linnusesse ja tapavad rahvast. Saaremaa paganarahvale armu nad ei saa anda, sest maha löövad nad muist, vangideks võtavad muist. Liivlased koos lätlastega, käies ümber linnuse ringi ei lase kedagi neist põgenema. Vaenlaste üle võidu saavutanud, rõõmustavad võitjad, lauldes jumalale kiitust. Nad vallutavad linna, röövivad saaki, riisuvad vara, toredaid asju, ajavad hobused ja karja ära, mis üle jääb, põletavad nad tules. Saarlaste linnust neelab tuli, aga kristlased riisuvad rõõmsasti saaki.".

Nii langes Muhu sõjaline keskus, mis oli ühtlasi Saaremaa eelkindlustuseks.