Paatsa linnuseasemeks on madala liivast ringvalliga piiratud ala.

11. - 13. sajandini asus siin kindlustamata asula, mille ehitiste jäänused leiti arheoloogilistel kaevamistel 1963. a. (Aita Kustin) ja 1989. - 90. a. (Jüri Peets).
Vall kuhjati 13. saj. lõpul või 14. saj. algupoolel.
Kaevamiste käigus avastati valli alt hoonete jäänuseid, sealhulgas osa kisklaudadest puitpõrandast ja ahjualus.
Võimalik, et valliga piiratud alal asus kindlustatud talu või mõis.
Vahetule linnuseaseme naabruses avastati suure, vähemalt neli korda põlenud ja samasse kohta taasehitatud sepikoja jäänused.

Linnuseaseme ja sepikoja kaevamistel leitud rohke rauaräbu ja toorrauatükid osutavad selle seotusele lähedal asuva Tuiu - Pelisoo muistse rauasulatuspiirkonnaga.

Kõige pealmise sepikoja põlengukihist leitud neljast saksa ja rootsi mündist koosnev hõbeaare dateeriti 14. saj esimesse poolde, mis lubab nii sepikoja kui ka kindlustuste lõpliku hävingu seostada 1343 - 45. a. sündmustega.

Kaevamiste käigus leiti hulgaliselt muinasaja lõppu ja keskaja varasemasse perioodi kuuluvaid esemeid.